Iivet tõstaks pensionikindlustuse kadumine

Ilmselt kõige rohkem probleeme loov maks Eestis on sotsiaalmaks, mis tekitab tööandjates proteste oma suure maksukoormuse tõttu. Ikka ja jälle tõstatavad ettevõtjad maksulae kehtestamise ja maksumäära alandamise teema.Kuna sotsiaalmaksuga kogutakse rahalist katet pensioni- ja haiguskindlustuseks (vastavalt 20% + 13%), siis vaatlen siinkohal vaid esimesest.Kuigi me nimetame sotsiaalmaksu kohustust maksuks ei vasta see maksu tunnustele. Maksu tunnuseks on, et maksumaksja peab seda tasuma seaduse sunni alusel, midagi vastu saamata. Maks on riikliku organisatsiooni katuseraha selle eest, et te võite riigi poolt turvaliseks muudetud territooriumil elada ja tema loodud turumajanduse teenuseid tarbida.Kuid sotsiaalmaksu 20% osaga ostab iga inimene enesele pensionikindlustuse, mille vaste ta saab hiljemalt 45 aasta pärast, kui ta üldse nii vanaks elab. Seega on sotsiaalmaksul otsene vaste ning riik vaid kogub vahendeid selle kulude katteks maksusüsteemi kaudu.Sotsiaalmaksu tasumise sunduslikkus tuleneb sellest, et enamik inimesi pole oma lühinägelikkuse ja/või ahnuse tõttu valmis sellist kindlustust ostma. Kuid sadade tuhandete näljaste ja peavarjuta vanurite mass hakkaks ohustama meie kõigi turvalisust, kui nad hakkaksid protestima tänavatel ja hankima igapäevast toidust vägivalda rakendades.PensionikindlustusestKuigi pensioniiga jääb noore inimese jaoks hoomamatusse kaugusse, saabub ta vältimatult. Seetõttu on see riski hindamisel ja sellest tekkiva finantskoormuse jagamisel põhinevas kindlustusäris eriline valdkond, sest riski realiseerumise tõenäolisus on 100%. Tegelikult küll pisut väiksem, sõltuvalt sellest, kui paljud inimesed elavad pensionieani ja millal nad surevad, st kui kaua nad jõuavad teiste inimeste jaoks pensionivahendeid koguda.Pensionite maksmise koormust võib jagada mitut moodi, igal lahendil on omad head ja vead.Läbi ajaloo ja ka täna on suurema osa planeedi Maa elanike jaoks ainus saadaolev pensionikindlustus – lapsed. Nendes riikides, kus pensionikindlustust ei ole, pole probleeme ka iibega, ennemini vastupidi – lapsi on liiga palju. Seega – kui me tahaksime kindlustada eesti rahva püsimist ja ühtlasi märkimisväärselt alandada maksukoormust, siis poleks vaja teha muud kui likvideerida pensionikindlustus.Saksa kantsler Bismark asendas 19. sajandi lõpus perekondliku solidaarsuse kogukondliku solidaarsusega ning kehtestas riikliku sunniga kohustuse tasuda koos palgaga määratud summa pensionikassasse, mille vahendid maksti kohe pensionäridele välja. Niikaua, kuni laste arv ületas vanurite arvu, töötas süsteem suurepäraselt ning seda ei ohustanud isegi rahasüsteemi korduv kokkuvarisemine. Kriis saabus alles nüüd, kui laste arv hakkas kahanema ja vanurite arv kasvama hirmuäratava kiirusega.Inglane Beveridge oli veelgi vägevam tegelane, kuna tema algatusel võeti 1945. aastal pensionite maksmine riigi kanda ja vahendid selleks võeti üldistest riiklikest maksudest.Individualistliku turumajanduse keskkonnas muutub kõik äriks ja nii muutus ka pensionikindlustus 20. sajandi lõpu Ameerikas äriks. See äri oli algul ulmeline, sest tohutu hulk inimesi maksis ja maksab raha sisse ning ei küsi seda 45 aasta jooksul tagasi. Seetõttu pole ime, et tänu pensionifondide rahadele puhkes õitsele infrastruktuuride rajamise äri ning hakati tegema pikaajalisi investeeringuid ettevõtetesse, mille vilju me täna kõik naudime.Kuid nagu ikka – pill saabub pika ilu peale. Kui saabus aeg hakata raha välja maksma, selgus, et polegi nagu eriti midagi välja maksta, sest nagu äris ikka – mitte iga investeering ei õnnestu ja pensionifondi tootlikkus kõigub suuresti. Kui aga eriti halvasti läheb, siis võib ka kõik maha mängida, sest äri on risk. Ainsad, kes selles kindlalt kasu said, olid fondide juhid ja töötajad.Allikas: Paul Tammerti blogi

Autor: Paul Tammert